Eero Janson, Eesti Pagulasabi juhataja
“Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid sõjaväelased oma positsioonid juba sisse võtnud.” Nii võiks alata “Kevade” loendamatutes riikides, kus paljud haridusasutused lasteaedadest ülikoolideni on võetud sõjalisse kasutusse, koolimajad ja õpilased-õpetajad satuvad regulaarselt rünnakute ohvriks või lapsi värvatakse sõjaväeliste üksuste teenistusse. Kohad, mis peaksid olema ohutud ja lapsesõbralikud ning kuhu tuleks minna teadmisi ja oskusi omandama, on paljudes riikides – Afganistanist Ukrainani ja Nigeeriast Jeemenini – muutunud lastele, noortele ja haridustöötajatele sootuks ohtlikeks.
Viimase viie aasta jooksul on maailmas toimunud hariduse vastu suunatud rünnakuid üle 14 000 korra vähemalt 34 riigis. Samal perioodil on relvastatud rühmitused ja riikide endi sõjaväed kasutanud koole ja ülikoole sõjaväebaaside, kasarmute, moonaladude, tulistamispositsioonide ja kinnipidamiskeskustena vähemalt 30 riigis. Veel 15 riigis värvatakse lapsi sõjaväe või relvarühmituste juurde sõduriteks või jooksupoisteks. Pommide, tapmiste ja väärkasutuse eest ei ole kaitstud ka ülikoolid.
Rünnakud Ukrainast Nigeeriani
Näiteid rünnakutest hariduse vastu võib tuua kaugemalt ja lähemalt. Ukraina konflikti tagajärjel on kummagi osapoole lastud mürskude ja kuulide tõttu hävinud või kannatada saanud vähemalt 750 koolimaja. Kümneid kordi on kooli- või lasteaedade hooneid kasutatud sõjalistel eesmärkidel. Ohtralt sai meedias ja maailmapoliitikas tähelepanu juhtum Nigeerias, kus äärmusrühmitus Boko Haram ( nime umbkaudne tõlge on “läänelik haridus on keelatud”) röövis 2014. aastal 276 tüdrukut, kellest suur osa on ikka veel vangistuses. Meile lähemal toimunud tragöödiatest mäletame kindlasti rünnakut kooli vastu Beslanis, Põhja-Osseetias 2004. aastal, kus hukkus 334 inimest, nende hulgas 186 last.
Olgu tegemist tahtlike rünnakute või lihtsalt kahe relvajõu vahele jäämisega, koolidevastaste rünnakute ja nende sõjalise kasutuse tõttu jäävad kannatajaks just haridust omandada soovivad lapsed ja noored ning haridustöötajad. Nende konfliktide tõttu jääb paljudel lastel katki koolitee, sulguvad koolid ja lahkuvad õpetajad. Eriti haavatavas olukorras on tüdrukud. Pikemas vaates viivad rünnakud hariduse vastu ja koolide sõjaline kasutamine nn kadunud põlvkonna tekke ja helgemate peade äravooluni, mõjutades niimoodi tervete riikide ja piirkondade tulevikku.
Hulk praktilisi samme
Selle kõige taustal saatis 32 Eesti haridusliitu ja vabaühendust sel nädalal valitsusele ühispöördumise, milles kutsus Eestit üles liituma üha suurema arvu riikidega, kes on alla kirjutanud ohutute koolide deklaratsioonile. Deklaratsiooni näol on tegemist riikidevahelise poliitilise avaldusega, mis pandi kokku 2015. aastal Norra ja Argentiina valitsuste juhitud läbirääkimiste käigus. Deklaratsiooni toetavad riigid kohustuvad astuma konkreetseid samme, millega tagada, et koolid ja ülikoolid oleksid relvakonfliktide ajal sõjalise kasutuse eest kaitstud ning et kõiki võimalikke rünnakuid haridusasutuste, õpetajate ja õpilaste vastu uuritaks ja registreeritaks.
Nende eesmärkide täitmiseks on deklaratsiooniga liitunud riigid astunud erinevaid praktilisi samme. Paljud lääneriigid, näiteks Taani, Šveits, Uus-Meremaa ja Suurbritannia, on pärast deklaratsiooniga ühinemist muutnud oma sõja- ja kaitsejõudude juhendmaterjale või baaskoolitusi, et otsesõnu keelata või piirata kooliasutuste sõjalist kasutamist. Paljudes riikides, kus koolid on olnud sõjalises kasutuses, sh Ukrainas, Sudaanis ja Afganistanis, on antud korraldused koolid sõjalisest kasutusest vabastada. Samas jätab deklaratsioon igale liitunud riigile vabaduse ise otsustada, mis kujul liitumisega antud lubadused praktikas ellu viia.
Tänaseks on deklaratsiooni toetanud juba 101 riiki, st enam kui pooled ÜRO liikmesriigid. Nende hulgas on 24 Euroopa Liidu liikmesriiki, 23 NATO liiget, 40 Euroopa Nõukogu liikmesriiki ning 42 OSCE liiget. Ainsad Euroopa Liidu liikmesriigid, kes ei ole deklaratsiooniga veel liitunud, on Eesti, Läti, Leedu ja Ungari. Sajanda riigina toetas deklaratsiooni 2019. aasta novembris Ukraina.
Väärtuspõhine välispoliitika
Eesti on värske ÜRO Julgeolekunõukogu liikmelisuse tõttu kahtlemata teravdatud rahvusvahelise tähelepanu all. Meie kaheaastase positsiooni tõttu on Eestil harukordne võimalus näidata senisest enam üles globaalset liidripositsiooni hariduse ja väärtuspõhise välispoliitika vallas. Sõnade taga peaks aga peituma ka tegu.
Osaledes rahuvalvemissioonide ja sõjaliste operatsioonidega rahvusvahelises koostöös, on Eestil juba praegu kohustus tagada nii oma tegevuse kooskõla rahvusvahelise humanitaarõigusega kui ka meie alusväärtustega. Riigina oleme oma rahvusvahelise humanitaarabi ja arengukoostöö üheks eesmärgiks seadnud kvaliteetse hariduse tagamise. Me toetame selle eesmärgi elluviimist nõu ja rahastusega mitmetes riikides (näiteks Ukrainas, Gruusias ja Afganistanis), mis on vaatamata relvakonfliktidele võtnud deklaratsiooniga liitudes eesmärgiks kaitsta haridust.
Oma kaheaastase julgeolekunõukogu perioodi jooksul tuleb Eesti esindajatel kindlasti silmitsi seista olukordadega, kus kõne all on rünnakud koolide vastu või haridusasutuste sõjaline kasutamine mõnes maailma kriisikoldes. Kas meie hukkamõist jääb seal sõnakõlksuks või astume ka ise samme, et oma sõnu tegudega kinnitada? Arno väärib ju ohutut kooli?
