Eile, 5. novembril tõi Eesti Pagulasabi neljas Tallinna humanitaarkonverents Fotografiskasse ligi 120 osalejat ja humanitaarvaldkonna eksperte eri riikidest. Arutelude keskmes oli küsimus, kelle käes on humanitaarabis raha, andmed ja otsustusõigus ning kas rahastuskärped sunnivad süsteemi sisuliselt muutuma või ainult väiksemaks jääma.
Eesti Pagulasabi juhataja Eero Janson meenutas avakõnes, et rahvusvaheline humanitaarabi rahastus vähenes aastatel 2022–2025 ligikaudu 30%. “Oleme väga osavad arutama prioriteetide üle. Inimese jaoks, kelle toiduabi katkeb või kelle tervishoiuasutus suletakse, ei ole need valikud aga abstraktsed. Eelarved on poliitilised valikud. Sama kehtib selle kohta, millised kriisid saavad tähelepanu ja millised programmid vaikselt lõpetatakse,” ütles Janson. Tema sõnul tuleb rahastuskriisist rääkides küsida ka, kes otsustab teiste inimeste elu mõjutavate valikute üle, kelle käsutuses on abivajajate andmed ning kes kannab organisatsioonide vahelises koostöös vastutust ja riske.
ALNAPi juht Juliet Parker tutvustas värsket aruannet „The State of the Humanitarian System 2026”. Selle järgi jõudis ÜRO koordineeritud humanitaarabi 2025. aastal hinnanguliselt 38%-ni abivajajatest; samas ütles ALNAPi abisaajate küsitluses 65% vastanutest, et on saadud abi kvaliteediga rahul. Parker rõhutas vajadust hoida alles toimivad abistamisviisid, taastada usaldus, viia ellu sisulisi muutusi ning teha koostööd laiemate tugisüsteemidega. Ta juhtis tähelepanu ka humanitaartöötajate kasvavatele julgeolekuohtudele.
Esimeses paneelis “Reform või regress? Humanitaarabi tulevik pärast taaskäivitust” arutlesid Freddie Carver (ODI), Cate Turton (CALP) ja Maria Groenewald (VOICE EU) selle üle, et humanitaarabi tulevik ei sõltu niivõrd uute raportite ja juhendite koostamisest, kuivõrd olemasolevate teadmiste rakendamisest. Näiteks eelistab CALP Networki uuringute kohaselt 85% abivajajatest rahapõhist humanitaarabi, kuid seda saab vaid 20%. Arutleti, kuidas vähendada seda lõhet ja suunata rohkem rahastust tõhusatele lahendustele. Samuti rõhutati, et humanitaarpõhimõtted peavad jääma valdkonna tegevuse alustalaks. Paneeli modereeris Juliet Parker (ALNAP).
Konverentsi teises paneelis “Nõusolek toiduabisabas? Andmekaitse ja võim humanitaarabis” arutleti andmekaitse ja privaatsuse üle humanitaartegevuses. Irwin Loy väljaandest The New Humanitarian tõi esile ohu taandada inimesed andmepunktideks ning rõhutas, et humanitaarorganisatsioonid peavad kriitiliselt hindama, milliseid andmeid abivajajatelt kogutakse, kuidas neid kaitstakse ja kas inimestel on kontroll oma andmete kasutamise üle. Paneelis osalesid Irwin Loy (The New Humanitarian), Marwa Fatafta (Access Now, MENA piirkond), Jos Berens (OCHA CHD). Paneeli modereeris Eero Janson (Eesti Pagulasabi) .
Päeva lõpetas paneel teemal “Partnerid, juhid või alltöövõtjad? Humanitaarabi uue tööjaotuse otsingul”, kus osalesid Sema Genel Karaosmanoğlu (Support to Life), Gry Ballestad (NPA), Jeremy Wellard (ICVA). Paneelis rõhutati, et kohalike ja rahvusvaheliste organisatsioonide koostöö on palju mitmetahulisem küsimus, kui sageli esitatud vastandus „kohalik või rahvusvaheline” lubab mõista. Koostöö võib avalduda näiteks kriisipiirkondadele ligipääsus, rahastuse jagunemises ja eri osapoolte rollides. Samuti ei pruugi riiklikud organisatsioonid alati olla kohalikele kogukondadele piisavalt lähedal. Aruteludest tuli välja, et oluline on olemasolevate struktuuride ja võrgustike tugevdamine, mitte nende kõrvale üha uute loomine. Paneeli modereeris Liana Khorovytska (Eesti Pagulasabi).
Fotografiskas toimunud konverentsil osales ligi 120 inimest.
Konverentsi toetas ESTDEV – Eesti Rahvusvahelise Arengukoostöö Keskus.