24. veebruaril 2026 möödub Venemaa täiemahulise sõja algusest neli aastat. See on pea poolteist tuhat päeva hirmu, teadmatust ja ebakindlust. Selle aja jooksul on miljonid ukrainlased pidanud kohanema rünnakute ja äärmuslike oludega, kuid ka oma kodud jätma. Eesti Pagulasabi annetuste spetsialist Kristin Västra vestles jaanuari lõpus noore Ukraina muusiku Bodhanaga läbi Kiievi Harkivisse sõitvas rongis, mida sõda ukrainlaste jaoks tähendab ja kuidas hakkama saadakse.   

Bodhana oli 2022. aasta veebruaris, kui täiemahuline sõda puhkes, veel muusikat tudeeriv elu osas optimistlik tudeng. 23. veebruaril lõpetas Bodhana hilisõhtul proovi ja läks koju. Kuna riigis oli juba tunda ebakindlust ja sõjahirmu, mõtles ta veel õhtul, et peaks koju vett varuma, aga otsustas seda järgmisel päeval teha, sest oli liiga väsinud. Homne ei olnud aga selline, nagu ta seda eeldas olevat – järgmisel hommikul kostusid juba plahvatused. Sõda oli alanud. 

Järgneb vestlus Bodhanaga Varssavist läbi Kiievi Harkivisse sõitvas rongis esmaspäeval, 25. jaanuaril 2026. Ühine reis kestis kuni Kiievini, kust Bodhana sõitis edasi Harkivisse, kus elavad Bodhana vanemad, kellele ta külla läks.  Järgmisel õhtul samal marsruudil sõitev rong sai Venemaa rünnakus pommitabamuse.

Ununenud stabiilsustunne

“Kas ma unistan stabiilsusest? Ma arvan, et viimati oli minu jaoks stabiilne aeg siis, kui ma lõpetasin kooli. Tollal uskusin, et parimad aastad on alles ees. Siis tuli koroonapandeemia ja seejärel sõda. Minu pere jaoks algas ebakindel aeg juba varem – 2014. aastal.

Mu ema on pärit Luhanski piirkonnast ja mu vanaema jäi ka pärast 2014. aastat sinna, kuigi stressitase oli seetõttu väga kõrge. Ühel hetkel pidi ta kõndima kolm kilomeetrit humanitaarkoridori kaudu, mis läks Venemaa ja Ukraina kontrolli all olevate alade vahelt. See läbielamine muutis teda täielikult. Hiljem haigestus ta vähki. Proovisime teda raviks Türki viia, aga oli liiga hilja. Ta suri eelmisel aastal,” räägib Bodhana. 

Miks inimesed ei lahku?

Ukrainas on elu rindelähedastes piirkondades, kuid ka pealinnas Kiievis, väga ohtlik, “Minult küsitakse tihtilugu miks inimesed lihtsalt ei lahku? Mu vanemad on 60-aastased. Nad on ehitanud oma elu üles Harkivis. Mu isa ehitas meie maja oma kätega. Mu ema on ülikoolis professor. Neil on töö, aed, koer ja oma igapäevased rutiinid. Kuhu nad peaksid minema? Kas Kiievisse? Seal ju ka pommitatakse. 

Kui oled 20-aastane ja ümberringi kõik on hävinud, siis võib-olla tõesti lähed. Aga kui oled 60 ja oma kodu oma kätega ehitanud, siis ei ole see ju lihtsalt hoone. See on osa sinu identiteedist.”

Põllumajandusel ja aiandusel on Ukrainas oluline roll: oma maa omamine, kartulite, tomatite, lillede kasvatamine annab inimestele eluks vajaliku eesmärgi. Iga kasvuhooaeg on tähenduslik. “Kui need inimesed lahkuksid, mida nad siis tegema hakkaksid? Istuksid kellegi teise korteris ja  lihtsalt ootaksid sõja lõppu? Inimestel on vaja tunda, et oled keegi ja et su elul on endiselt olemas siht. 

Minu vanaema, isegi kui ta kaotas silmanägemise, pani igal suvel uusi saadusi kasvama. Igal aastal ütles ta, et see on viimane aasta, aga tegi seda üha uuesti. Sest see andis talle jõudu. Oma kodus olles, isegi kui see on ohtlik, oled oma juurtega kontaktis. Kellegi teise juures olles, isegi kui inimesed on lahked, tunned end ebakindlalt.”  

“Kaks päeva tagasi (vestlus toimus 25. jaanuaril – toim) pommitati Harkivit öö jooksul 25 korda. Kolleeg ooperiteatrist küsis minult miks sa lähed nii ohtlikku kohta, ja ma vastasin, sest tean, et täna on mul võimalus koju minna. Ma ei tea, kas mul seda homme enam on.”

Soov jääda Ukraina lähedale 

Bodhana elab juba mõnda aega Poolas, Varssavis. “Poolas küsisid inimesed minult, mida ma teen kolme kuu pärast või poole aasta pärast. See tundus mulle nii kummaline. Ma ei tea, mis juhtub isegi homme. Meie jaoks on ebarealistlik pool aastat ette planeerida. 

Sellepärast jäingi Poola – et saaksin olla Ukrainale võimalikult lähedal. Mu vanemad elavad endiselt Harkivis. Sa ju tead, milline olukord seal on? Enne oli hullem, aga ikka on väga raske. Ma ei läinud liiga kaugele, sest tundsin, et pean saama nende juurde minna, kui midagi juhtub. Ilmselt on see vaid illusioon, et ma saaksin päriselt aidata. Aga see on illusioon, mida ma vajan.”