Avaldame oktoobris väljavõtteid 600 ukrainlase seas maist juulini läbi viidud küsitluse tulemustest. Esimesena vaatame, kui turvaliselt ja mugavalt Ukraina pagulased end Eestis tunnevad.
Eesti Pagulasabi ja Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon (IOM) viivad juba teist aastat järjest Eestis läbi ÜRO pagulasameti (UNHCR) leibkonnauuringut ukraina sõjapõgenike seas, et jälgida, kuidas neil läheb, millised on nende peamised murekohad ja vajadused.
Sel korral võtame fookusesse turvatunde ja kohanemise, järgmistes postitustes aga toimetuleku ja teenuste kättesaadavuse teemad. Küsitluses keskenduti just nendele valdkondadele, sest turvatunne, toimetulek ja võimalus saada vajalikke riiklikke teenuseid on pagulastele uues riigis sisseelamisel esmatähtsad küsimused.
Kümnendik vastanutest mainisid, et mehed muretsevad väljasaatmise pärast
On rõõm näha, et peaaegu kõik küsitletud ukrainlased tunnevad ennast oma uues kodukohas turvaliselt – pärast pimedat väljas jalutamist pidasid ohutuks 37% ja üsna ohutuks 56% vastanutest. Üle poole vastanutest (55%) leidis, et naistel ei ole oma kodupiirkonnas turvalisusega probleeme, kuid veerand tõi välja, et naiste suurim mure on verbaalne ahistamine, 9% mainis probleemina koduvägivalda, 8% röövimist ja 6% diskrimineerimist. Mehed puutuvad verbaalse ahistamisega vähem kokku (9% mehed vs 14% naised), ent röövimise ohvriks langemist peetakse samavõrra ohuks nii meestele kui ka naistele.
60% vastanutest leidis, et mehed ei tunne siin elades oma turvalisuse pärast muret, kuid kümnendik vastanutest mainis ohuna riigist väljasaatmist. Pagulasabi nõustajad on oma töös näinud, et mobilisatsioonieas Ukraina mehed kardavad, et Eesti võib ühel hetkel otsustada nad Ukrainale välja anda, ehkki sellel murel tegelikult alust ei ole. Rahvusvahelise kaitse saanud isikuid ei saa kellelegi “välja anda”.
Pooled vastanud leidsid, et alaealistel tüdrukutel ja poistel ei ole siin turvalisusega probleeme, kuid 18% mainis psühholoogilist vägivalda kogukonnas poiste vastu ning õige pisut vähemad tüdrukute vastu – 15%. Tüdrukute puhul on jällegi suurem risk muutuda online-kiusamise sihtmärgiks, sellega on kokku puutunud 14% tüdrukuid vs 10% poisse. Haridus- ja Teadusministeerium avaldas mullu ukraina õpilaste rahuloluküsitluse, mille järgi ilmnes aga, et nii eesti kui ka ukraina sõjapõgenikest õpilastest oli eelmise kahe nädala jooksul kiusamist kogenud lausa 44%.
43% on kokku puutunud diskrimineerimisega tööd või majutust otsides
Veerand küsimustele vastanutest pidas oma suhteid kohaliku elanikkonnaga väga headeks ning üle poole headeks, veidi alla veerandi leidis, et need on neutraalsed. Mitte ükski inimene ei öelnud, et nende suhted kohalikega on halvad või väga halvad. Kui ukrainlastelt küsiti, kas nende suhted kohalikega on siin elatud aja jooksul kuidagi muutunud, siis 70% jaoks on need jäänud samaks, 17% puhul paranenud ning kümnendikul halvenenud.
Kuid ometi, kui neilt järgmisena küsiti, et kas nad ise või nende pereliikmed on viimasel ajal kogenud käitumist või suhtumist, mida nad pidasid vaenulikuks, siis jaatavalt vastas lausa 38%. Neist kolmveerandil juhtudel oli tegemist verbaalse agressiivsusega, millest pool toimus sotsiaalmeedias ja viiendik online-uudiste kommentaarides. Eesti Inimõiguste Keskus monitoorib regulaarselt sotsiaalmeedias toimuvat vaenukõnet ja selgelt tuleb välja, et eestikeelses sotsiaalmeedias toimub vaenukõne kõige enam seksuaalvähemuste, ent järgmise grupina just pagulaste suunas.
Lausa 43% meie küsitluses osalenud ukrainlastest tunnistas, et oli kokku puutunud diskrimineeriva suhtumisega tööd või majutust otsides. Kolm protsenti mainisid, et olid kogenud füüsilist vägivalda. Enamus neist, kel oli sääraseid negatiivseid kogemusi, leidis, et selle peamine põhjus on nende rahvus (79%), ning pooled, et pagulasstaatus. Ligi veerand arvas, et neid on diskrimineeritud nende keele tõttu.
Lapsed sõbrunevad kohalikega kiiremini: umbes pooltel pagulaslastest on üks või kaks sõpra, kolmandikul vastanutest kolm või rohkem. Viiendikul lastest ja sama paljudel täiskasvanuil ei ole ühtegi sõpra kohalike elanike seas. 44% intervjueeritud täiskasvanutest ütlesid, et neil on üks või kaks kohalikku sõpra, umbes sama paljudel on üle kolme sõbra.
Ligi 80% vastanutest plaanib siia jääda, nii et õpitakse usinalt keelt
Umbes kolmandik küsitluses osalenutest ütles, et saavad aru ja oskavad kasutada enamusi eestikeelseid igapäevaseid väljendeid, pooled oskavad kasutada mõnda sõna ja fraasi. 15% ei oska üldse eesti keelt, kuid kaheksa protsenti saab juba aru selge kõne mõttest ning oskab kirjutada lihtsamaid tekste. 57% vastanuist on juba jõudnud osaleda ka keelekursustel. Üldiselt ukrainlased tunnevad, et saavad Eestis kohalike elanikega efektiivselt suhelda – kuigi see ei pruugi tähendada, et efektiivne suhtlus toimub just eesti keeles.
Valdav osa intervjueeritud põgenikest plaanib Eestisse elama jääda – nii leidis 78% vastanutest, ning vaid 12% ütlesid, et nad ei tea või pole veel seda otsustanud. Veel 2023. aasta Emori “Eesti ühiskonna lõimumismonitooringus” ütlesid alla pooled ukrainlastest, et soovivad Eestisse elama jääda. Iseenesest on see inimlik ja loomulik. Enamus Eestis viibivatest ukraina pagulastest on pärit Ida-Ukraina oblastitest, mis on täna kas okupeeritud või aktiivne lahingutsoon. See tähendab, et siin on tuhandeid inimesi, kellel ei olegi mitte kuhugi tagasi minna.
Lisaks, paljud ukraina pagulased on Eestis viibinud üle kahe aasta, nad käivad siin tööl, nende lapsed on siin koolis, inimesed on panustanud palju energiat oma elu üles ehitamisse. Mida kauem on nad siin elanud, seda suurema tõenäosusega nad siia elama jäävad, isegi kui esialgu, põgenedes, oli kindel plaan võimalikult kiiresti koju tagasi pöörduda.
