Tatjana on 75-aastane Ukrainast pärit ökoloog, kes elab alates 2022. aasta märtsist Eestis. Siin jätkab ta oma senist tööd: kogub koos kolleegidega teavet keskkonnakuritegude kohta ja edastab need andmed rahvusvahelistele kohtutele. Tanja osaleb aktiivselt ka Eesti Pagulasabi üritustel.

Tatjana tuli Eestisse 12. märtsil 2022. aastal. Siia jõudmine oli väga keeruline ja siiani tulevad tal pisarad silma, kui räägib oma kogemusest, kuidas sõda sundis teda, Ukraina pensionäri ja keskkonnaaktivisti kodust lahkuma ja võõrasse kohta minema. Turvalisust ja rahu otsides valis ta Eestit – riigi, millest ta teadis vähe, peale selle, et siin austatakse loodust.

Esimene periood pärast Eestisse jõudmist oli Tanja jaoks väga üksildane ja keeruline. Ta kirjeldab: "Tundsin end võõra ja heidikuna. Kõik oli siin teistmoodi: erinev toit, erinev kultuur. Mind rebiti oma tavapärasest elust välja ja pandi võõrasse keskkonda, kus minust sai võõras." Eesti valitsus ja rahvas võttis aga ukrainlasi väga hästi vastu, pakkudes materiaalset ja emotsionaalset tuge. “Mul vedas, et just Eestisse sattusin,” jagab ta oma muljeid.

Tema kohanemisraskuste pöördepunktiks sai tutvumine Eesti Pagulasabi tegevustega. Selleks ajaks oli Tatjana täiesti unustanud, kuidas elust rõõmu tunda ja tõdeb, et tal olid väga mustad mõtted. Tanja osales Pagulasabi kogukonnaprogrammi üritusel, kus kohtus teiste omasugustega ning sellest kasvas välja üksteise toetamine ja tugi, mida ta oli vajanud. Tanja osaleb ka praegu regulaarselt Eesti Pagulasabi kogukonnaprogrammi poolt ellu kutsutud kohanemisklubis, kus nad koos eakaaslastega kord nädalas osalevad mõnes huvitavas töötoas või ajavad lihtsalt juttu ja on üksteise jaoks olemas. 

Tatjana leidis järjest rohkem jõudu ja tahtmist suhelda, jagada oma kogemust ja hakata oma vaimset tervist ravima. Tatjana tunnustab ka Eesti jõupingutusi keskkonnakaitse valdkonnas, mis on inspireerinud teda jätkama oma tööd looduse kaitsmisel ning on lootusrikas, et soovib kodumaale naastes oma siinseid kogemusi kasulikult rakendada. 

Sõda sundis Tatjanat oma väärtused ümber vaatama ja mõistma, et tõeline õnn ei peitu materiaalsetes asjades. See viis ta mõistmiseni, et kõige tähtsam on elu ja lihtsate hetkede märkamine. Tatjana leiab, et ukrainlased peaksid jätkama elamist ja elu nautimist, nagu neilt ootavad need, kes jätkavad võitlust kodumaal. See ei tähenda sõja kohutava reaalsuse unustamist, vaid oskuse nautida elu kõigest hoolimata – nii meie enda kui ka nende pärast, kes iga päev oma eluga riskivad.

Kogukonnaprogrammi tegevusi toetab ÜRO Pagulasamet.

Pilt