Meie tugiteenuste juht Anu Viltrop räägib intervjuus ajakirjanik Silja Ojale, kuidas jõudis tööle Eesti Pagulasabisse, mis on olnud tema suuremad väljakutsed ning miks on oluline edendada võrdset kohtlemist.
Anu, sa töötad Eesti Pagulasabis juba viis aastat. Milline oli esimene väljakutse, millega rinda pistsid?
Minu ajalugu pagulasabis ulatub tõesti 2015. aasta lõppu, kui kandideerisin vabatahtlikuks pagulaste tugiisikuks. Mäletan, et mu esimene ülesanne pärast koolitust oli üks Afganistani pere Tallinnas sisse seada ja taasühendada. Nimelt oli ema jõudnud üksinda Eestisse, taotlenud siin varjupaika ja selle ka saanud, aga lapsed oli vaja järele tuua.
Kas pagulasel on alati õigus oma pereliikmed kodumaalt uude elukohta järele tuua?
Jah. Aga selle juhtumi tegi eriliseks see, et kui tavaliselt näeb seadus ette, et perega võivad ühineda alaealised lapsed, siis selle pere puhul õnnestus tuua Eestisse täiskasvanuikka jõudnud lapsed.
Mis selle juhtumi keeruliseks tegi?
Pereema oli väga sõbralik ja koostöövalmis, temaga koos asju teha oli puhas rõõm. Kõige keerulisemaks osutus tema laste Eestisse toomine. Meil on Eestis reeglid, kuidas pere taasühendamise taotlust menetletakse. Aga see, kuidas pereliikmed päriselt kodumaalt Eestisse saavad – kuidas nad sealt välja saavad, millisest riigist Schengeni viisa saavad ja kuidas reisi jaoks raha leiavad – tuleb neil ise välja mõelda ja korda ajada.
Alguses oli see kõik päris hirmus, sest hoolimata koolitusest polnud mul kogemusi, sotsiaaltöötaja tausta ega täpset juhendit. Käisin pagulastega ametnike juures kaasas, kuulasin ja õppisin töö käigus. Näiteks toimetulekutoetuse süsteem sai mulle täielikult selgeks siis, kui seda pereemale 40. korda püüdlikult seletasin. Sinnamaani kordasin selgeks õpitud teksti.
Millega enne pagulasabiga liitumist tegelesid?
Ma õppisin ülikoolis ajalugu, aga pärast lõpetamist mõtlesin, et tahaks teha tööd, mis võimaldaks leiva peale võid määrida. Nii läksingi erialase töö asemel hoopis muusikapoodi müüjaks ja sealt edasi kontoriassistendiks ravimifirmasse, kus minust sai lõpuks Baltimaade ostujuht. Pärast laste sündi tundsin aga, et selline tööelu mulle enam ei sobi.
Tänu juhuste kokkulangemisele jõudsin appi ühele MTÜ-le, mis on juba 1990ndate teisest poolest alates tegelenud nii võrdõiguslikkuse kui ka lõimumisteemadega. Sealt viis üks projekt järgmiseni, kuni lõpuks jõudsin pagulasabisse. Mulle meeldib teha erinevaid asju, see hoiab vaimu värske.
Naiste õiguste teema on mulle alati olnud südamelähedane. Arvan, et see võis alguse saada juba lapsepõlvest – mäletan, kuidas üks purjus külamees kunagi mu isale õlale koputas ja kaasa tundis, et mu isal on „ainult kaks tütart“ ja kuidas isa selle peale rinna kummi ajas ja vastas, et tema usub, et tema tütardest saab elus asja. Eks ajaga kogusin ka teoreetilisi teadmisi juurde, näiteks lugesin ülikoolis naiste õiguste kohta palju erinevat kirjandust ja kujundasin oma arusaama elust.
"Pagulastel peab keegi kõrval olema. Miks mitte mina."
Kas sulle tundub, et meie ühiskond on ikka veel šovinistlik?
Jah, eriti siis, kui naine on ettevõtlik ja soovib ise vastutada. Ma küll ei saa siiani päris täpselt aru, mida tähendab „mehelik“ ja „naiselik“, aga mulle tundub et minu isikuomadusi peetakse pigem mehelikeks. Need õigused, mis naised on omale viimase saja aastaga Euroopas välja võidelnud – õigus kõrgharidusele, valimistel hääletada ja olla meestega võrdselt koheldud – on veel haprad. Paljud naised ei pea end feministideks, ometi hindavad nad asju, mida võrdõiguslikkus neile pakub.
Kas inimesi, kes vajavad Eestis pagulasabi tugiteenuseid, on palju?
Tugiteenuseid on võimalik pakkuda siin vähestele, sest Eestis on vähe pagulasi. Alates 1997. aastast, mil Eestis võeti vastu pagulasseadus, on Eestile esitatud kokku umbes 1100 varjupaigataotlust. Kõige enam on varjupaigataotlejaid olnud Ukrainast, Süüriast, Venemaalt, Gruusiast ja Afganistanist. Aastatel 1997 kuni 2018 on Eesti andnud rahvusvahelise kaitse 481 inimesele. Hetkel elab Eestis mõnisada rahvusvahelise kaitse saajat, kellest üle poole on lapsed.
Omal käel jõuab Eestisse ja taotleb siin varjupaika umbes sadakond inimest aastas, kellest ligi kolmandik saab kaitse. Kuivõrd liikmesriigid osalevad Euroopa Liidu sõjakolletest ümberasustamise koostöös vabatahtlikult, otsustas Eesti valitsus sügisel selles mitte osaleda.
Kuna pagulasi on meil vähe, saame neile pakkuda tuge väga personaalselt. Pagulasabi inimeste roll on olla neile kahe aasta jooksul n-ö kaasteelisteks, kes toetavad neid iseseisvumisel ja kohanemisel uues ühiskonnas.
Kui kaua on pagulane Eestis pagulasstaatuses ja mis saab temast edasi, kui see lõpeb?
Kui pagulane on elanud siin vähemalt viis aastat, võib ta taotleda pikaajalist elamisluba ja astuda samme kodakondsuse saamiseks.
Ütlesid, et meil on vaid mõnisada pagulast, kellest pooled on lapsed. Kuidas nad Eesti koolides hakkama saavad?
Palju sõltub neist endist, aga ka klassist ja klassiõpetajast. Sõprussuhete loomine võtab aega, aga õnneks lapsed omandavad eesti keele kiiremini ja tänu sellele kohanevad ka Eestis paremini kui nende vanemad. Eks tõde selgub siis, kui need lapsed täiskasvanuks saavad – kui palju nad oma vanemate traumat edasi kannavad.
Mida teha, et pagulaslapsed koolis veelgi paremini kohaneks?
Kui vähegi võimalik, võiks klassiõpetaja koos lapse ja tema vanematega tõlgi abil maha istuda ja omavahel tuttavaks saada, et mõista paremini nende traditsioone. Perega suhtluse hoidmine on väga tähtis. Näiteks emakeele päeva raames võiks pakkuda neile võimalust tutvustada klassikaaslastele oma emakeelt.
Kuidas suhtud sellesse, et Eesti riik paigutab pagulasi Vao või Vägeva varjupaigataotlejate majutuskeskusesse, mis asuvad Lääne-Virumaal ja Jõgevamaal? Kas kiiremale kohanemisele ei aitaks paremini kaasa see, kui paigutada pagulasi eraldamise asemel elu keskele linnadesse?
Uuringud viitavad tõepoolest pigem sellele, et linnas asuvad majutuskeskused aitavad kaasa kiiremale kohanemisele. Indiviidi tasandil näeme, et mõnele inimesele sobib metsakeskkond hästi, teisele seevastu üldse mitte.
Milline on peamine tugi, mida pagulane Eestis vajab?
Inimesed vajavad tuge ja nõu, et saada aru, millised on nende õigused ja kohustused Eestis ning kuidas saada hakkama igapäevase asjaajamisega. Nad tulevad ju hoopis teistsugusest taustsüsteemist. Tihti on vaja abi elukoha leidmisel, sest esiteks on siia jõudnud inimesed väga hinnatundlikud ja teiseks ei taha meie kinnisvaraomanikud eriti meelsasti pagulastele (ja üldse välismaalastele) eluruume rentida. See, millist abi ja millises mahus inimene vajab, sõltub suuresti inimesest endast.
Kas pagulasel on siin raske tööd leida?
Tihtipeale on. Aga sõltub. Kui inglise või vene keelt oskad ja oled nõus leppima ka mitte erialase tööga, on lihtsam.
Mis aitaks muuta kinnisvaraomanike ja tööandajate suhtumist?
Ma ei arva, et riik peaks hakkama pagulastele eraldi kortermaju ehitama. Küll aga võiks riik inimestele rohkem selgitada, kes on pagulane ja miks ta siin on. Et ta tuleb riigist, kus on poliitilistel põhjustel või sõja tõttu võimatu turvaliselt, ilma surmahirmuta elada. Praegu on viha ja lõhestumist meie ühiskonnas kahetsusväärselt palju.
Kujutan ette, et usulise, poliitilise või seksuaalsel sättumusel põhineva tagakiusamise või sõja eest põgenenud inimestel on vaja psühholoogilist tuge. Ilmselt kannatavad nad posttraumaatilise stressi, ärevuse või depressiooni käes. Hirm jätab ju jälje. Kas ja kuidas pagulasabi ses osas aitab?
Vaimne tervis on murekoht, sest meie tugiisikud ei ole psühholoogid. Meie saame pakkuda n-ö pehmeid teenuseid – meil on viis pagulastaustaga kogemusnõustajat, kes on head kuulajad, aga mitte terapeudid. Lisaks on meil pagulastele loodud eraldi meeste- ja naistegrupid, mis võimaldavad ühistegevusi nagu sport või arutelud terviseteemadel. Ka eestlased on oodatud neis kaasa lööma. Samuti pakume erinevaid töötubasid ja koolitusi, kus õpetame näiteks arvuti ja e-teenuste kasutamist või pere eelarve koostamist. Anname ka praktilist nõu, kuidas suhelda kooli või lasteaiaga ning kuidas lapsi siinses kliimas talvel riietada.
Aga me ei ole psühholoogid ega psühhiaatrid ning seda tuge on Eestis eriti raske leida pagulastel, kes ei räägi inglise, vene ega (veel) eesti keelt. Kas kujutate ette, kui hea peab olema keeleoskus, et rääkida selles keeles oma tunnetest ja muremõtetest? Meil ei ole näiteks araabia keelt valdavaid vaimse tervise eksperte. Ka tõlgist ei pruugi olla abi, sest tõlke on vähe ja olemasolevate tõlkidega puutuvad pagulased kokku ka teistes eluvaldkondades. Kõik ei taha sellesama tõlgi juuresolekul oma südant puistata. Lisaks ei pruugi pagulane – nagu ka keskmine eestlane – tunnistada vajadust psühholoogilise abi järele. See on peaaegu et tabuteema. Pigem üritatakse probleeme lahendada pere keskel.
Tulevikku võiks olla online psühholoogilisel nõustamisel. Näiteks ei pea araabia keelt valdav psühholoog internetiajastul füüsiliselt Eestis paiknema, ta võib nõustada üle Skype’i.
Uuringud kinnitavad, et pagulastel löövad vaimsed traumad välja hiljem – alles siis, kui nad on juba mõnda aega stabiilses keskkonnas elanud. Stressiseisundis pole aega hingeasjadega tegeleda. Seega tuleb toetada pagulast ka hiljem – pärast paari aasta möödumist.
Kuidas hindad edu oma töös?
Selles töös tuleb eduelamus tihti palju hiljem. Rõõmustan, kui kolleeg keerulises olukorras vastu peab. Või kui pagulane leiab töö ja suudab sättida oma elu paika.
On väga liigutav, kui kunagi ammu toetatud pagulaspere kirjutab mulle sulaselges eesti keeles, et nad on vahetanud tööd ja oma eluga Eestis rahul.
3. oktoobril tähistasime pagulasabi ruumides söögi ja tantsuga üle mere põgenedes ellu jäänud inimeste päeva. See oli imetore. Meil käisid külas koolilapsed üle terve Tallinna, kes esitasid julgelt küsimusi. Mulle meeldis nende vahetu emotsioon. Silmast silma lugusid jutustades saavutab palju.
Rõõm tulebki pealtnäha väikestest asjadest. Rühime siin kõik päevast päeva õlg õla kõrval, tulemused tulevad hiljem.
Mis on see, mis su töö raskeks teeb?
Pagulased ei ela Eestis oma vabal valikul ja neil puudub võimalus minna koju tagasi. Sageli seda kodu või küla polegi enam. Seetõttu näen tihti, et nad ei suuda oma eluga edasi minna, vaid elavad minevikus.
Kurvaks teeb ka see, kui meie kliendid omistavad pagulasabile suuremat rolli ja võimu, kui meil tegelikult on. Seadused on meie kõigi jaoks ühesugused. Ühelt poolt teeb see nupukaks, samas kulutab energiat, sest tihti on vaja igale abivajajale „õmmelda“ talle sobiv lahendus.
Kuidas sa vastu pead?
Pagulastel peab keegi kõrval olema. Miks mitte mina.
Miks nii paljud eestlased pagulasi kardavad? Me ju ise põgenesime II Maailmasõja ajal kümnete tuhandete kaupa üle mere paadiga Rootsi. Miks meil pole empaatiat?
Ma saan eestlaste hirmust aru. Me oleme pisike ja habras rahvas. Oleme saanud vaid lühikest aega ise omi asju otsustada. Seepärast mõistan hirmu, et äkki keegi tuleb ja võtab meie iseseisvuse ära. Ometi ei tähenda see, et me ei peaks olema abivajajatega kaastundlikud ja abivalmid.
Eestlased on väga rahvusromantilised, aga mitte eriti praktilised. Maailm muutub ja mul on tunne, et selline võrdlemisi värske sotsiaalne konstruktsioon nagu rahvusriik hakkab moest minema. Näiteks kliimamuutused on paratamatus, need muudavad teatud piirkonnad maailmas elamiskõlbmatuteks.
Inimestele ei meeldi muutused, sest me ei tea, kuhu need viivad. Saan sellest ebakindlusest aru, aga maailma ja tulevikku see ei huvita – maailm on alati muutunud ja muutub paraku edasi.
Mida teha, et eestlaste suhtumine pagulastesse muutuks?
Aitaks see, kui Eesti inimestel oleks rohkem otsekontakte pagulastega. Mis oleks, kui eestlane astuks näiteks ühistranspordis välismaise välimusega inimese juurde ja alustaks sõbralikku vestlust? Olge valmis üllatuseks, et teile vastatakse eesti keeles. Samuti on eestlased väga teretulnud osalema Tallinnas pagulasabi ruumides toimuvates koka- ja tantsutöötubades, mida veavad siinsed pagulased. Varsti alustame taoliste töötubadega üle Eesti, et kohalikud saaksid tutvuda erinevate rändetaustaga inimestega.
Riik võiks teha rändeteemadel rohkem positiivset strateegilist kommunikatsiooni, järjepidevus tooks tulemuse.
Mis sul veel südamel on?
Mina ei ole nõus sellega, et Eestis on asjad väga kehvasti. Maailma mastaabis oleme heaoluriik. Probleem on selles, et mitte kõik siin elavad inimesed pole Eesti eduloost ühepalju osa saanud. Küllap on see üks põhjus, miks me praegu poliitiliselt sellises olukorras oleme. Sellest on kahju, aga vaatamata sellele, saan mina teha asju, mis panevad minu südame särama.
Pagulasi on meil vähe. Rohkem on meil erinevaid rändetaustaga inimesi, kes tulnud siia tööle või õppima. Võiksime tunda hoopis rõõmu, et inimesed mujalt maailmast peavad Eestit vääriliseks, et tulla siia elama ja kogemusi hankima või jagama.
Millist abi pagulasabi vajab?
Vabatahtlikud on alati teretulnud – sõbrana või keelepartnerina. Meeste- ja naistegruppides võib kaasa lüüa, õpetada mingit oskust või lihtsalt juttu ajada. Huvilised, kirjutage: info@pagulasabi.ee. Kogume meelsasti ka annetusi, et perekondi taasühendada.
